Konsensusnõue sanktsioonide otsustamisel annab väljapressimisvõimaluse

Foto: Euroopa Parlament

Venemaa edu ehk vähemalt osaliselt oma tahtmise saamine Ukrainas on julm ja ebaõiglane, kuid ohustab lisaks tõsiselt Euroopas ja kogu maailmas viimastel aastakümnetel kehtinud arusaama, et ka väikestel ja keskmise suurusega riikidel on õigus oma territooriumil eksisteerida, kartmata et mõni suurem ja tugevam naaber ta lihtsalt vallutab või osaliselt okupeerib.

Sellise mõtteviisi võit – kel jõud, sel õigus – Venemaa vallutuse puhul Ukrainas innustaks nii Venemaad ennast kui teisigi suuri autoritaarseid režiime edaspidi käituma samamoodi. Seepärast ongi meie endi, Euroopa ning kogu vaba maailma seisukohalt ülioluline jätkata Ukraina igakülgset toetamist kuni kogu selle riigi vabastamiseni.

Selles osas pole olemuslikult midagi muutunud. Ometi näib aga takistuste hulk kasvavat. Ei NATO ega ELi liikmesriigi Ungari juht Orban püüagi enam varjata Putini-meelsust ning teevad järjekindlalt takistusi ka teistele ELi liikmetele Ukraina toetamisel ning Venemaa survestamisel. Nüüd on Orbanile lisandunud Slovakkia uus-vana valitsusjuht Fico, kelle väljaütlemised Ukraina aadressil ei jää palju alla roppsuu Medvedevi omadele. Seega on Orbanil tekkinud ka Euroopa Liidus liitlane, kellega koos on lihtsam ELi ühiseid otsuseplaane üritada põhja lasta.

See on muuseas ilmekas näide, miks olen juba mitu aastat rääkinud, et ELi välis- ja julgeolekupoliitikas tuleb otsuste tegemisel konsensusnõudest loobuda. Algselt väiksemate liikmesriikide huvide kaitseks mõeldud klauslist on saanud Euroopa enda pisikeste autoritaaride väljapressimisinstrument. Ka Eestil oleks aeg lõpuks muutunud reaalsusest aru saada ning asuda toetama ELi välis- ja julgeolekupoliitikas konsensusnõude kaotamist. Praegu kaotavad sellest olukorrast just Eesti ja teised Euroopa riigid, kellele Euroopa julgeolek ning selle aluseks olev väärtusruum ka tegelikult korda lähevad.

Ungari on muuseas ka see ELi ja NATO riik, kes takistas Soome ja Rootsi NATOsse pääsemist. ELi nn hea ilma puhuks tehtud reeglitega on paraku Orbanil, Ficol või ka võimalikel uutel orbanitel lihtne olukorda ära kasutada ning Vene režiimile rõõmu valmistada ja kasu tuua. EL peab kiiremas korras tegema samme, et Orbani Ungari ei saaks peatselt ELi eesistujariigina veelgi enam Vene huve teenima asuda.

Ukraina toetamisele võib aga tumedamaid pilvi kogunema hakata ka USAs, kus presidendivalimiste kampaaniaga kaasnev turbulents kogub hoogu ning selle raames jääb otsuseid venima ning saavad kõlapinda ka üleskutsed vähendada või lõpetada Ukraina toetamine. Igal juhul lähinädalatel ja -kuudel ettearvamatus Ukraina toetamise osas ka USA suunalt süveneb.

Ja siis muidugi uute teravate konfliktide puhkemine mujal maailmas, mis Ukraina olukorralt nii avalikkuse ehk meedia, aga ka riikide otsustajate tähelepanu ja ka ressurssi vähendab. Hamasi terrorirünnakud Iisraeli vastu ning sellele järgnenud terav konflikt ongi juba olulise osa maailma tähelepanust saanud, mis Venemaale suurepäraselt sobib. Kui aga ka Hiina peaks ette võtma veelgi agressiivsemaid käike Taiwani suhtes, siis killustab see nii USA kui Euroopa tähelepanu ning ressursse veelgi.

Ja on selge, et autoritaarsed režiimid tegutsevad omavahel kooskõlas ning ka demonstreerivad seda meeleldi kogu maailmale. Rahvusvahelise kriminaalkohtu poolt tagaotsitav Putin käis Pekingis kohtumas Hiina liidriga ning ELi ja NATO liikmesriigi Ungari valitsusjuhiga. Hamasi delegatsioon külastas Moskvat. Lisaks on Venemaa ja Hiina ümber või vahel veel Iraan, Valgevene, Põhja-Korea ja teised suurte autoritaarsete režiimide kannupoisid.

Et totalitaarsed ja autoritaarsed režiimid hoiavad järjest enam omavahel kokku, peab sama tegema ka demokraatlik osa maailmast, et survet vähegi tasakaalustada – Euroopa ja USA, EL ja NATO ning teised demokraatlikud liitlased.

Esmatähtis on hoida Euroopa ja liitlaste fookust Ukraina igakülgsel abistamisel ning mitte lasta Orbani-sugustel end lõpmatult šantažeerida. Samuti tuleb iga päev tegutseda USA ja Euroopa ühiste positsioonide hoidmise nime, nii USA demokraatide kui vabariiklastega.

Midagi ei ole selles osas muutunud, et Venemaa on Euroopale ja kogu demokraatlikule maailmale täna sama ohtlik, kui ta oli 2022. aasta veebruari lõpus.

Ja Ukraina saatus on jätkuvalt lakmustest sellele, millist Euroopat ja maailma näeme lähitulevikus. See saab olema erinev sõltuvalt sellest, kas Venemaa saab Ukrainas oma tahtmise või mitte.

Urmas Paet
Euroopa Parlamendi väliskomisjoni aseesimees